"Valjala kool tegi riigile ilusa kingituse"

Meie Maa, 23.11.2017

 Valjala põhikool tegi projekti „Pärandivaderid“ raames korda Valjala vana, unustusse vajunud kalmistu. Samuti kohtuti ajaloolase Olavi Pesti ja folkloristi Marju Kõivupuuga, viidi läbi muuseumipäevad ja valminud on fotonäitus „Pärand südames 2“.

„Olen tänulik kõigile kaasaaitajatele ja leian, et korrastatud Valjala vana kalmistu on väärikas ja vääriline kingitus meie vabale riigile,“ ütles Valjala põhikooli direktor Aive Mõistlik, lisades, et korrastustöid on kool seal ennegi teinud, kuid olukord oli muutunud selliseks, et ainult laste kätest oleks jäänud väheks. Korrastustöödesse kaasati Valjala vallavalitsus, vallavolikogu, lapsevanemad ja kogukond. Maha võeti ohtlikud ja mahalangenud puud, puhastati võsast. Oksad ja risu riisuti, veeti kokku. Olemasolevad hauaplaadid puhastati ja purustatud hauaplaatide tükid veeti kokku. Oktoobrikuus toimunud talgupäevadel said kõik õpilased anda oma panuse kalmistu korrastamisse.

Mõistliku sõnul otsustati kooli ja lasteaia lähedal asuv hooletusse jäänud vana kalmistu korrastada just seetõttu, et sealsamas mängivad lapsed. „Kevadel õitemeres olles on see paik üheks kooliõpilaste lemmikuks. Suur töö sai tehtud ning kevadel mängivad seal  jälle meie kooliõpilased ja lasteaialapsed kaunis sinilille- ja ülasepargis!“ rõõmustas direktor.

Projekti üks eestvedajaid, Valjala põhikooli ajalooõpetaja Ester Vaiksaar lisas, et väga toetavad projekti läbiviimisel olid Valjala vallavalitsus ja -volikogu. „Eriline tunnustus Tiit Aavikule ja Aare Martinsonile, nemad suhtlesid ka muinsuskaitseametiga ja organiseerisid puude mahavõtmise ja äraveo, okste veo maalinna juurde ja hakkimise seal.“

Vaiksaar märkis, et korrastamisega heastatakse nõukogude ajal Valjala vanale surnuaiale osaks saanud õnnetut saatust ning taastatakse kohalikku kultuurimälu. „Umbes 15 aastat tagasi külastas Valjala vana surnuaeda Rüdiger von Schmidt Saksamaalt, kes arvas lõppkokkuvõttes, et parem mängigu vanal kalmistul lapsed, kui et see paik täielikku unustusse vajuks.“

Ehkki projekt on selleks korraks läbi, peaks vana surnuaed jääma Vaiksaare sõnul nn kogukonna pärandipaigaks. „Tõepoolest oleks vaja viita tee äärde, see juhataks vanale kalmistule, ja infotahvlit surnuaiale,“ sõnas Vaiksaar, viidates, et samuti tuleks mõelda, kuidas säilitada krüpthaudade plaatide tükke, sest ilmastik on paekivi vastu üsna halastamatu. Samuti võiksid seal olla mingid lihtsad istumiskohad, toestatud palgid näiteks. Neid asju annaks lahendada vahest järgmise õuesõppe projektiga, arutles õpetaja, kelle sõnul on ka üks omaette küsimus vana surnuaia edaspidine hooldamine. „Lapsed korjavad oksad ja riisuvad jalutamiseks mõeldud rajad. Väljakuid tuleks aga niita ja kord suve jooksul tuleks kogu territoorium trimmerdada-niita. See viimane käib lastele üle jõu. Kas peaks/võiks uus vallavalitsus meile appi tulla?“ arutles õpetaja.

 

Üle vabariigi kõige suurem meeskond 
Projekti raames valmis kodukoha pärandkultuuriliste paikade ja kohtade fotonäitus „Pärand südames 2“ ning viidi läbi muuseumipäevad Kuressaares ja Leisis. Õpilased esitavad ettekandeid projektist 27. novembril kooli lastevanemate üldkoosolekul. 

Projekti „Pärandivaderid“ koordinaator Elle Lepik ütles Meie Maale, et Valjala põhikool tuli „Pärandivaderite“ algatusega kaasa erakordse pühendumusega. „Kaasa haarati kõik õpilased 1.–9. klassini ning uhkusega võib öelda, et neil oli üle Eesti kõige suurem meeskond, 104 õpilast,“ rääkis Lepik, kelle sõnul oli rõõm näha, kui suur on Valjalas toetajate ja abistajate ring ning kui aktiivselt lõid kaasa ka õpetajad ja kogukond. „Eriline kiitus koolile väga mitmekülgse õppetegevuse korraldamise eest, mis aitas nii pärandivaderitel endil kui ka lapsevanematel kohalikku ajalugu paremini tundma õppida ja mõtestada. Eesti sai 100. sünnipäevaks Valjalast väga ilusa kingituse!“ tähendas Elle Lepik.

 

SIDELUGU

Kohtumised Pesti ja Kõivupuuga

Oktoobri keskel külastas kooli Saaremaa Muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti, kes tutvustas vanemale kooliastmele ja õpetajatele Schmidtide perekonna lugu. Pea sada aastat olid isa ja poeg Schmidt Valjalas kirikuõpetajad: Johann Heinrich Schmidt aastatel 1743–1808 ja tema poeg August Heinrich von Schmidt aastatel 1808–1835. Mõlema viimne puhkepaik on Valjala vanal surnuaial. Samasse on maetud ka nende pereliikmed. Perekonna kalm oli tähistatud uhke hauasambaga, mis 1947. aastal kui „vaenuliku kultuuri“ tähis puruks peksti. Tänu Heinrich Männale avati  2001. aastal Schmidtide mälestuseks tagasihoidlik hauatähis.

 Valjala vanale surnuaiale maeti aastatel 1773–1839. 1970. aastate keskel rajati vanale kalmistule palliväljakud.

Folklorist Marju Kõivupuu õpetas lapsi mõistma ja nägema pärandit ja kultuuri. Teemagi oli kõigile lastele tuttav – inimese eluring ja kultuurimälu. Marju Kõivupuu illustreeris oma juttu fotodega oma elust, alustades viltide ja suure lehviga väikesest tüdrukust kuni hallipäise prouani välja. Iga pildi taga oli tükike ajalugu – nii tema perekonna kui ka Eesti oma.

Marju Kõivupuu ärgitas lapsi oma pere üle mõtlema, vanu pilte vaatama, vanavanemate lugusid kuulama. „Just oma pere, kodu ja suguvõsa lugudest saab alguse inimese kultuurimälu. Ja kõik see kokku on osa Eesti kultuurimälust ja -loost. Kui inimesed hoolitsevad lahkunute haudade eest, viivad sinna küünlaid ja lilli, siis just nii annavad nad surnutele igavese elu.“  

Kevadel õitemeres olles on see paik üheks kooliõpilaste lemmikuks.

 

Ivika Laanet-Nuut
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=42&artid=79283

 

 

 

 

  • EU logo
  • Ettevotlik kool LOGO 200

  • EL Sotsiaalfond horisontaalnemineenetlogo

JSN Solid is designed by JoomlaShine.com