KALMED.

Valjala valla territooriumil on rohkesti nooremast rauaajast pärinevaid kalmeid. Hulgaliselt leidub kivikalmeid  Ariste, Pahna, Kalli ja Väkra  küla karjamaadel.

Rahu kivikalme.

Juba möödunud sajandil avastati kruusavõtmisel Rahu külas kivikalme, mida kaevati 1959 – 1963 ( A. Kustin ) ja 1980 ( V. Lang ).  Sellesse kalmesse oli maetud 12.sajandil. Matused olid rohkete panustega ja leiumaterjal oli rikkalik Üldse avastati kaevamiste käigus umbes 3000 leidu. Võrreldes teiste Saaremaa kivikalmetaga paistab Rahu kalme silma relvade, eriti hõbeilustustega eksemplaride ja ehete rohkuse poolest. Tähelepanuväärsed on  väikesed heiteodaotsikud, noad, suitsed, hoburaudsõled, poole meetri pikkune sihvaka lehega odaots jne. Unikaalne leid on ovaalne  6 cm pikkune ja 2,3 cm laiune veidi kumer azuurne hilises ruunikivistiilis loomornamendiga pronksplaadike; selle detailideni sarnaseid leide on Gotlandilt. Need on ilmselt valmistatud 11.sajandi teisel poolel. See leid on kinnituseks sidemetele skandinaavlastega teise aastatuhande algul.

Tõnija muistne asustuskeskus.

Tõnija, Põllu ja Rõõsa külade maad asuvad kõrgemal alal, mis 2000 aastat tagasi jäi merest vaid 1,5 meetri kaugusele. Piirkond oli teadaolevalt jõukas juba pronksi ajal, 1. aastatuhandel eKr, millest annavad tunnistust rohked selle aja matmispaigad - ümmargused kivikirstkalmed. Suurimad neist asuvad Tõnijalt mere suunas viivast teest vasakut kätt jääval kadakasel karjamaal, samuti aga siinsamas üle tee maaparandatud põllul, mida vanasti oli Kooljamäe põldudeks kutsutud. Viimastest on tuntuim otse tee äärde jääv Valgevare raun.

Edelasse jääb kadakane karjamaa, mida veel meie sajandi algul nimetati Hiiepõldudeks. See ala on täis eri aegade muistiseid. Võimalik, et juba pronksiajast alates on kasutatud seda põlluna. Hiiepõldude lääneosa muistised on kolhoosiajal hävitatud, kuid sealt on teada ning 1920-ndatel aastatel isegi kaevatud viikingiaegseid, s.o. 9.-11. sajandi väikesi ümmargusi nn. kiviringkalmeid.
12.-13. kuulusid siinsed külad Valjala (Waldele) muinaskihelkonda, mille keskuseks oli Valjala maalinn. Sellest ajast on teada rohkesti juhuleide, mis pärinevad ilmselt lõhutud kalmetest. Kesk-ja uusaja vältel jäid Tõnija küla ja Rõõsa mõis keskustest kaugele äärealale ning kaotasid oma tähtsuse järk-järgult.

Tuulingumäe tarandkalme.

Esimesed kaevamised Tõnija Tuulingumäe tarandkalmel toimusid juba 1921. a. Praegu kaevatake siin alates 1995. a. ning käesoleval suvel on kavas tööd lõpetada.

Tarandkalmetesse maeti Eestis põhiliselt 1.-4. sajandini pKr. Ilmselt 1. sajandil ongi rajatud siia esimene kivikalme, mis oli kohati säilinud praeguseni näha olevate tarandite all.

Mälestus Tuulingumäest kui kalmekohast püsis rahva mälus ning 4. sajandil rajati vana kalme jäänustele uus tarandkalme. Sealjuures kasutati ära ilmselt paremini
säilinud paekividest lõunamüüri. Ülejäänud müüride vundamendid tehti suurtest maakividest, millele laotati paeplaatidest kuivmüür .Kõigepealt püstitati tarandid III ja IV, tarandid II ja I ehitati hiljem,kui eelmised matmispaigad kitsaks jäid, neile külge. Oma kasutusajal kujutas Tuulingumäe kalme enesest kiviaedadest tarandikke, mis olid seest samuti kividega täidetud.

Seni kaevatud osas on Tuulingumäe kalmesse maetud põletamata, kusjuures maetute luud on täielikult segamini ning ükski skilett pole säilinudterviklikud.Kaasa on sunutele pandud põhiliselt ehteid, neist enamik ruast. Osa leidudest võib näha ka stendil. Rohkesti
on kalmest leitud savinõukilde ning loomaluid, jäänuseid, omaaegsetest rituaalsetest söömaaegadest.

Kuna tööd Tuulingumäe kalmel on pooleli, on uuritud läbi üksnes taranditest I ja II pärinevad luud. Selgus, et neisse oli maetud kokku vähemalt 32 inimest, sealhulgas nii mehi, naisi kui ka lapsi, isegi imikuid. Tegemist on seega ühe perekonna matmiskohaga, mida kasutati lisaks eelnevale ka 4.-5. sajandil. See pere pidi olema piirkonnas juhtivamaid ning üldse silmatorkavalt jõukas. Tarandkalmeid kui niisuguseid said endile lubada vaid eliidi hulka kuuluvad perekonnad ning Tuulingumäe kalme on oma võimsatest kividest müüridega üks suurejoonelisemaid Saaremaal.
Tuulingumäe kalme on praeguseks osaliselt rekontstrueerinud. Kalme on muinsuskaitse all ning selle igasugune rikkumine on keelatud.

Ure - rahvasuus muistne ohvripaik.

Eriti tuntud on Ure-Reo väli, kus iidsel ajal olevat päikese käes pleekinud ohvriloomade luud või haisenud laibad, mida ei olevat mingi vana usundi tõekspidamise järgi olnud võimalik kohe matta. Sõna reoalune on püsinud vanade inimeste teadvuses siiani.

Ure kohanimena.

Ealt on see küla suhteliselt noor. Veel 1645. a. kõneldakse ainult Urri talust, mitte aga külast. Sellest olenevalt on majapidamise arv külas väikeseks jäänud; kolm puumaa- ja kaks vabadikupere. Ure on arvatavasti vana isiku nimi. Ure talu lähedal asub väiksem karjamaaosa, mida kutsutakse re?ks. Tegemist on rahvapärimustega seotud kohaga, kuhu teekäijad pidid möödumisel midagi viskama. L. Kettunen püüab Reo (Pühas) nime tuletada sõnast rebo:reo (rebane). Tõenäoliselt peitub ka selles kohanimes rigu:reo, sest kohta kutsutakse re? mäks. Sõna on kohalikus murrakus praegugi veel produktiivne pejoratiivses tähenduses, kusjuures nõrk aste on üldistunud kõikidesse käänetesse.

Koit,Enn, Valjala kohanimesid.

Kurikuulsast Ure Reost

See teelõik asub Valjala poolt tulles Ure - Tõnija vahelisel alal. Omal ajal oli see külade vankritee.
Kuigi Ure külas oli ainult kaks talu kõrvalhoonetega, oli tal siiski külanimi. On ju seal sündinud, kasvanud kuulus Saaremaa "Suur Tõll", jõumees Aleksander Sannik, kelle vennad olid ka suured ja tugevad mehed, laulu ja pilli mehed. Nende ema Mare oli kuulus kaardimoor ja ämmaemand. Külastajatest - abivajajatest tal puudust polnud.
Teispere Urel elas kuulus fotogaaf Arnold. Tema hulk negatiive on alles säilinud tänu Juhan Saarele, ke need hävinemisest päästis.
Kui Ure poolt minna Tõnija poole, siis paremat kätt jääb karjamaa, vasakut Ure põllud ja mets, tee poolt piiratud kiviaiaga. Metsa servas kiviaia ääres on praegugi veel näha Ure Juhani poolt kaevatud nn. Vihmaauke 2m läbimõõduga. Kuival, põuasel ajal käinud ümbruskonna inimesed temalt vihma tellimas, mis peatselt ka täide läks. Aga kui läinud, siis põhjus oli selles, et keegi oli ta vihmaaugus olevat looreha pööranud teistpidi, piid ülespoole, mille-tõttu vihm jäigi tulemata.
Peale selle juhtusid inimesed Ures just sellel teelõigul viirastusi nägema, eriti pimedal ajal.
Näiteks nähtud talvisel ajal tee peal rästikut. Teinekord tuli mõõda teed suure kohinaga heinakuhi.
Üks Tõnija kandi naisterahvas, tulles hobusevankriga Valjala veskilt hilisõhtul, näinud korraga suurt tigedat koera, kes karanud hammastega hobusele ninasse ja ei lasknud edasi sõita.Naine ehmunud sellest nii, et veidi aega peale kidumist surigi.
Teisemaailmasõja ajal tuli õhulahingus põlema süttinud Vene lennuk, kergepommitaja, Ure põldudele päris maja lähedal. Kõik lennukis olijad põlesid ära. Koolipoisina kartsin seda teed kaudu pimedal ajal läbi minna.

Kirja pannud Albert Tampuu Kuressaarest 1996.Rahvasuust.

ALLIKAD

Praeguseks on Valjalas seitse kultusliku tähendusega allikat. Väkra küla Lutsuallikatest pidi vett tooma kas laupäeva või pühapäeva õhtul, eriti hästi mõjus aga neljapäeva õhtul toodud vesi. Lutsuallika kõrval Väkra külas on teinegi kunagi hästituntud raviallikas- Silmaallikas.
Suur roheka põhjaga ohvriallikas olnud Lõõne mõisaheinamaal. Seda kutsuti Sepaste allikaks, kuhu samuti käidi ohverdamas, lootes seeläbi tervist ja abi.
Kõriska külas oli koguni kaks raviallikat: Silmaallikas endise Niidu talu maal ja sellest umbes 170 meetrit loode pool Karumäe allikas. Silmaallikast keenud vesi kivide vahelt üles ja voolanud põhja poole väikese ojana.   
Vanemates pärimustes on andmeid Saklas asunud Eluallikast, mis olevat olnud ükskuulsamaid Saaremaal. Kahjuks on see allikas tänapäevaks kadunud.   
Valjala alevikus kiriku lähedal voolava oja kaldal asuvat allikat tuntakse Püha allika nime all. Tõenäoliselt on tegemist muistse ohvriallikaga.  
Valjala-Vanalõve tee 1. kilomeetril , endise Vintri talu lähedusest leiame Ariste küla Rahaallika. Puhta ja maitsva veega selge allikas voolab välja teeäärsest kaldanõlvakust Räägu ojja. Allika vett on tarvitatud silma- ja ka muude haiguste raviks. Raviomadused andis veele sinna ohvriannina visatud raha. Veel käesoleva sajandi algul heideti allikasügavusse rahasid, ka hobuseraudu ja muid metallesemeid. Kuigi läheduses tehtud maaparandus on allika veerežiimi muutnud, elustab korrashoitud säravpuhas veesilm suvelgi metsaalust.

OHVRIKIVID