Kalli ja Ure pühapaigad

Kallis Kadakamäel suur kalmeväli, lisaks veel mõned ümberkaudsetel põldudel. Ühtekokku umbes 25 kalmet. Ühel kalmel on huvitav nimi: Tiiulinn. See jääb Tõnija – Kalli tee äärde küla algusesse. Kalmeks on peetud ka Linnamäe mäge Kalli soo ääres.

Linnamägi on erutanud vanade Kalli inimeste meeli, kes seda isekeskis on ka kindlustatud pelgupaigaks või vähemasti sadamakohaks pidanud. Igatahes on Linnamägi Kalli kõrgeim punkt – kõrgus 12 meetrit üle merepinna. Pealegi asub ta päris Kalli soo serval. Ka Kopli Aksel teab, et Linnamäe ümbruses võis vana sadamakoht olla: kogu Kalli ümbrus oli vanasti vett täis, on praegugi, kuid enne soode kuivandamist oli vesi palju kõrgem. Imelik koht, arvab Aksel ja jutustab, et Linnamäe alt soost olevat inimluid leitud, kuid kes see inimesi vanasti sohu mattis. Mingi lahing võis seal ikka olla või kes seda asja teab… Aksli isa oli noore mehena torganud teiba Linnamäel olnud kivi alla auku ja teivas läks pea kahe meetri sügavusele, see näitab, et Linnamägi on alt tühi. (Aksel rääkis Kalli lugusid 1996. aastal)

Üsna Linnamäe kõrval on Sütemägi, mille kõrgus on 11 meetrit üle merepinna. Mäelt on leitud rauarähka ja sütt. Pärimuse järgi oli see muistne rauasulatuskoht, kus raua saamiseks kasutati soomaaki.

Kalli soos on koht, mida kohalik vanarahvas Põlend metsaks või Põlend nõmmeks kutsus. Pärimuse järgi olevat Kallis olnud Valjala kihelkonna viimased paganad, kes ristimise eest metsa pagenud. Et rahvast Kalli metsadest kätte saada, pandud mets põlema. Põlenud kände võib sooveerest veel tänapäevalgi leida.

Kalli muistsetest põldudest on tänapäeval näha vaid madalaid kivihunnikuid ja –valle, mis on tekkinud kivide kuhjamisest põllupeenrale. Muistsed põllud olid väga väikesed, neid hariti risti kündes. Muistsete põldude peenraid ei ole hilisema maaharimise ajal hävitatud. Eriti hästi on muistsed põllupeenrad näha Roe põldudel, mis jäävad külateest vaid mõnesaja meetri kaugusele.

Kultusekivi Paali kopli taga Roe põldudel. Kivi asub Kalli-Tõnija teest 380 meetrit ida pool, Paali talust kirde poole jäävatel Roe põldudel. Kivi ei asu enam oma algsel kohal, vaid on praegusesse asupaika kivihunnikus lükatud maaparanduse ajal. Esialgne asukoht oli ilmselt praegusest ida pool. Kultusekivi läbimõõt on 2 meetrit, tema pinnal on üks kunstlik lohk, mlille läbimõõt on 7 cm. (Vt Vello Lõugas, Saaremaa väikeselohulised kultusekivid. I (Kataloog). Saaremaa Muuseum, Kaheaastaraamat 1993 – 1994. Lk 83.)

Küla lõpus Säkuotsal, Tiiumäel on maaalune kalmistu, mis avastati kruusa võtmise käigus, kui luud nähtavale tulid. Kalmistut peetakse katkuaegseks surnuaiaks. Viimane katk oli

 Kuke talu kaevul on inimese käinud pesemas, et haigustest lahti saada. Kes kaevul pesi, pidi kaevu ohvrianni viskama. Kui ei visanud, läks haigus veelgi hullemaks.

(Vt: http://www.maavald.ee/maausk ).

Lõhkine kivi ja Lõhkise kivi auk

Rauni allikas

Ure Reo

Küla nimest. Enn Koit on arvanud, et Ure nimi tuleb vanast isikunimest. Kaardile ilmub nimi Urri talunimena, esinedes vanematel kaartidel kahel kujul : Urri ja Urre; hiljem juba Ure.

Ure reo ja sellega seotud legendid. Ure talu lähedal asub väiksem karjamaa, mida nimetatakse Ure reoks. Enn Koidu arvates on tegemist rahvapärimustega seotud kohaga, kuhu teekäijad pidid möödumisel midagi viskama. (Vt Enn Koit, Valjala kohanimed.)

Kopli Aksel Kalli külast teab Ure reost järgmist: Valjala poolt tulles jääb Ure ja Tönija vahelisele teelõigule koht, kus olevat kummalisi asju juhtunud. Õhtuhämaras ja öösel välditakse seda teed praegugi veel.

Kopli Aksel: “Hobused jäänd seletamata põhjusel seisma, olnd ärevil otsekui kardaks midagi. Mõned läind kogunisti lõhkuma. Sellest on ikka hulk aega tagasi, kui Tõnija mehed, kes pidid surma Valjalga viima, jäänd minekuga hämara peale. Jõudnud mehed Ure reole, hobu edasi ei lähe, korskab ja väriseb. Mehed ei julgend surma tagasi ka viia. Edasi ka ei saand. Nõnda maeti kadunuke siia tee serva maha. Seda hauakohta oskavad veel paljud näidata. Ure reo vaimude rada läheb siit üle Tõnija - Kaljuküla tee. Hobused tundsid selle ära. Pärast seda õnnetut matust kardeti veel rohkem. Üks vaim tuli juurde, seda arvati kurja olevat – pole pühasse mulda saand.” Vaimusid pole keegi näinud - vähemasti Aksel ei tea, et oleks -, küll aga olevat pimedas kuuldud oigamist ja ulgumist. Vaimusid olevat pigem “tuntud” kui nähtud.

Kes on Ure Reo vaimud? Aksel kehitab õlgu: “Surmad ikka, aga kivikalmetest nad ei ole, sest need on kaugemal ja seal ei kummita. Kruusa võtmisel tulid siit mingid luud välja. Teab, kelle reod need olid. Seda kohta kardeti jah. Mitte et asjatoimetused oleks tegemata jäänd või. Seda mitte. Aga õhtu hämaras või öösel oli ikka kõhe läbi tulla.”

Aksli juttu täiendab 1996. aastal Albert Tampuu poolt kirja pandu: “Peale selle juhtusid inimesed just sellel teelõigul viirastusi nägema, eriti pimedal ajal. Näiteks nähtud talvisel ajal tee peal rästikut. Teinekord tuli mööda teed suure kohinaga heinakuhi. Üks Tõnija kandi naisterahvas, tulles hobusevankriga Valjala veskilt hilisõhtul, näinud korraga suurt tigedat koera, kes karanud hammastega hobusele ninasse ja ei lasknud edasi sõita. Naine ehmunud sellest nii, et veidi aega peale kidumist surigi. Teise maailmasõja ajal kukkus Ure põldudele, päris majade lähedale, alla Vene lennuk. Lennukis olijad põlesid ära. Koolipoisina kartsin seda teed pimedal ajal läbi minna.”

Reo tähendus. Reo, reu, riu – raibe; reo – vanapagan (Saareste); reo - ohvrisundusega paik teede ääres (Saareste, Koit, Kallasmaa).

Reokalda põld