Tõnija pühapaigad
Tõnija muistne asustuskeskus.
Tõnija, Põllu ja Rõõsa külade maad asuvad kõrgemal alal, mis 2000 aastat tagasi jäi merest vaid 1,5 meetri kaugusele. Piirkond oli teadaolevalt jõukas juba pronksi ajal, 1. aastatuhandel eKr, millest annavad tunnistust rohked selle aja matmispaigad - ümmargused kivikirstkalmed. Suurimad neist asuvad Tõnijalt mere suunas viivast teest vasakut kätt jääval kadakasel karjamaal, samuti aga siinsamas üle tee maaparandatud põllul, mida vanasti oli Kooljamäe põldudeks kutsutud. Viimastest on tuntuim otse tee äärde jääv Valgevare raun.
Edelasse jääb kadakane karjamaa, mida veel meie sajandi algul nimetati Hiiepõldudeks. See ala on täis eri aegade muistiseid. Võimalik, et juba pronksiajast alates on kasutatud seda põlluna. Hiiepõldude lääneosa muistised on kolhoosiajal hävitatud, kuid sealt on teada ning 1920-ndatel aastatel isegi kaevatud viikingiaegseid, s.o. 9.-11. sajandi väikesi ümmargusi nn. kiviringkalmeid.
12.-13. kuulusid siinsed külad Valjala (Waldele) muinaskihelkonda, mille keskuseks oli Valjala maalinn. Sellest ajast on teada rohkesti juhuleide, mis pärinevad ilmselt lõhutud kalmetest. Kesk-ja uusaja vältel jäid Tõnija küla ja Rõõsa mõis keskustest kaugele äärealale ning kaotasid oma tähtsuse järk-järgult.
Tuulingumäe tarandkalme.
Esimesed kaevamised Tõnija Tuulingumäe tarandkalmel toimusid juba 1921. a.
Tarandkalmetesse maeti Eestis põhiliselt 1.-4. sajandini pKr. Ilmselt 1. sajandil ongi rajatud siia esimene kivikalme, mis oli kohati säilinud praeguseni näha olevate tarandite all.Mälestus Tuulingumäest kui kalmekohast püsis rahva mälus ning 4. sajandil rajati vana kalme jäänustele uus tarandkalme. Sealjuures kasutati ära ilmselt paremini
säilinud paekividest lõunamüüri. Ülejäänud müüride vundamendid tehti suurtest maakividest, millele laotati paeplaatidest kuivmüür .Kõigepealt püstitati tarandid III ja IV, tarandid II ja I ehitati hiljem,kui eelmised matmispaigad kitsaks jäid, neile külge. Oma kasutusajal kujutas Tuulingumäe kalme enesest kiviaedadest tarandikke, mis olid seest samuti kividega täidetud.
Tuulingumäe kalmesse on maetud põletamata, kusjuures maetute luud on täielikult segamini ning ükski skelett pole säilinud terviklikud.Kaasa on sunutele pandud põhiliselt ehteid, neist enamik rauast. Osa leidudest võib näha ka stendil. Rohkesti I ja II tarandisse oli maetud kokku vähemalt 32 inimest, sealhulgas nii mehi, naisi kui ka lapsi, isegi imikuid. Tegemist on seega ühe perekonna matmiskohaga, mida kasutati lisaks eelnevale ka 4.-5. sajandil. See pere pidi olema piirkonnas juhtivamaid ning üldse silmatorkavalt jõukas. Tarandkalmeid kui niisuguseid said endile lubada vaid eliidi hulka kuuluvad perekonnad ning Tuulingumäe kalme on oma võimsatest kividest müüridega üks suurejoonelisemaid Saaremaal. |
 |
Hiiemägi
| Rootsi kuninga haud |  |
Lepna kalme – Katkuauk Lepna Elvi Katkuaugust: See oli selline kaeviku moodi auk sarapuupõõsaste keskel. Kui me lapsed olime, siis kartsime Katkuauku. Sealt ei julgenud üksi mööda minna isegi päeva ajal. Suuremad lapsed hirmutasid väiksemaid, et tuleb Katkuaugu koll ja... Kui väga üleannetuteks muutusime, siis isegi mamma ähvardas kolliga. Legendi me teadsime, et katkuhaiged roomasid sinna auku surema, sest niimoodi ei pidanud terved neid matma ja ei saanud nakkust. Surm on üldse lastele mõistmatu asi. Katkuaugule ei lubatud meid minna ka, mamma hoiatas, et sealt võib nakkuse saada, sest katkupisik ei hävi. Papa lubas paar korda, et kaevab selle augu lahti ja vaatab, mis seal tegelikult on. Mammale see ei meeldinud. Vaistlikult me tundsime, et Katkuauku pelgasid ka suured inimesed. Katkuaugu ümber oli ju küntud põld, kuid Katkuauk jäi puutumata, kuigi segas kündmist. Kolhoosi ajalgi, kui traktorid kõike rimusid, jäi ikka alles. Sinna ei tükkinud keegi. Kive ja põlluträni ikka visati sinna, kuid sedagi tehti võimalikult kaugelt. Igapäevases hirmus me küll ei elanud. Lepna küla oma mõne taluga elas ikka tavalist elu, Katkuauk lihtsalt oli.”
Kohanimed: Ristilõukamägi, Ristimägi?