Väkra küla pühapaigad

Vanasti juhatas tee Koksi poolt tulija otse Väkra küla vahele, ei käänanud männiku juures vasemale nagu praegu. Praeguse külatee, mis tänaste taludeni viib, tegi kolhoosiajal Rein Väester. Vana teekehand on aga praegugi hästi nähtav, kuid juhatab kõigest karjamaale, sest vanadest taluasemetest, mis selle tee äärde jäid, on vaid nimed. Vana külatee ääres oli ka Hiie talu, mida tänapäeval tähistavad kaks võimsat põlist pärna.

Praegusest külateest vasakul põllul uhkeldab Väkra ohvrikivi, Hiiekivi, Imelikul kombel nimetab kivi juures olev silt teda hoopiski hiiukiviks. Pisut solvav, eks ole? Ikka Hiiekivi ja Hiie talu, mille pärnad siia lahedasti kätte paistavad, sest talu ja Hiiekivi on küllalt lähestikku. Hiiekivi lähem ümbrus on õnneks puutumatuna hoitud. Väkra kivi on Saaremaa ohvrikividest suurim, kõrgus umbes 5 meetrit (Valjala Põhikooli õpilased mõõtsid kõrguseks 4,90 meetrit). Hiiekivi on kui ohvrikivi kantud Kultuurimälestiste registrisse.

Väkra Hiiekiviga seotud lood. Sageli kiputi arvama, et ohvrikivide ümbrus võiks väärt esemeid või lausa varandust peita. Ka Hiiekivi ümber olevat üks mees kaevanud ja teatanud hiljem, et kivi all olevat leivalõime täis kulda.

Kuidas selline suur kivi Väkra väljadele sattus? Saaremaal on selleks ainult kaks võimalust: kas Suur Tõll või Vanapagan. Ühe jutu järgi olevat kivi Kurivaim ise Pöide mere äärest toonud ja tahtnud selle Sõrve sääre otsa viia. Kuid, nagu ikka, laulis kukk valel ajal, Kurivaimu põllepaelad läinud katki ja Väkrasse see kivi jäänudki. Teise loo järgi rüganud kivi Väkrasse Suure Tõllu naine. (Vt: http://www.maavald.ee/maausk ).

Pühat jääb Väkra küla lõppu, vana vankritee äärde, mis viib Väkrast Ratlasse. Tee on praegugi käidav. Suveti kuiv, kevadeti tuleb kummikud jalga tõmmata, sest soisemal alal on vanad kraavid mõlemal pool teed veest pilgeni ega suuda teed päris kuivana hoida. Üle väikese metsaoja (liialt lai siiski, et üle hüpata) on teelise tarvis seatud paar jämedat puutüve. Muuseas: metsaoja saab alguse 1,5 – 2 kilomeetrit eemal olevast allikast ja toimetab selle vee Väkra soo peakraavi.

Pühat, tuntud ka kui Aadu pühat, sest asus endise Aadu talu maadel. Pühatu süda oli kiviaedadega ümbritsetud kolmnurkne koht, kuid Pühatu nimi laienes ka metsale, mis asus kiviaiaga ümbritsetud kolmnurga lähemas ümbruses Anni kalmevälja ääres. Pühatus kasvasid põlised saared ja tammed. Pühatu keskel, kolmnurga sees, oli pisut kõrgem küngas.

Pühat kui koht on praegugi alles, kiviaiad nähtavad, kuid põlised puud on maha raiutud, võsa sirgub ja oksarisu on igal pool jalus.

Pühat oli Väkra inimeste jaoks püha paik. Väkra külast Aaviku talust pärit Arvi Liik mäletab, et Pühatus ei tohtinud valju häälega rääkida. Ema ei lubanud. „Siin ei kisata,” ütles ema lihtsalt, kui poisid Ratlast kodu poole tulles Pühatu juures vallatult hõikama kippusid. Seda õpiti arvestama. Miks kisada ei tohtinud, täpsemalt ei seletatud. Lapsed arvasid, et kõrvalolevate haudade (mitte kalmete) pärast, mille kerged künkad veel praegugi peaksid Anni karjakopli veerel näha olema. Samas võisid Väkra küla lapsed Anni karjamaale jäävatel kivikalmetel mängida ja hõigata palju tahtsid. Võimalik, et külarahvas ei teadnudki Anni kalmetest midagi. Igatahes lapsed pidasid kalmeid lihtsalt kiviraunadeks ja külainimesed vedasid tülikaid põllukive kalmeväljale lisakski.

Seega ulatus Väkra inimeste mälu 1940. aastatel Pühatuni, kuid Anni kalmeväljast mälestusi enam ei olnud. Nüüd on vastupidi: Anni kalmeid teatakse, sest vastavad märgid on püsti pandud, pühad puud Pühatus võeti aga maha.

Väkra või Anni kalmeväli asub Anni talu põldudel. Kaitsealuseid kalmeid on 15. Osa neist jääb praegusele lambakarjamaale ja nende kalmete ümbrus on korralikult pügatud.

Rahvapärimuse järgi olevat Väkra metsas olnud Räägilepa mägi. Mäe peal olevat kasvanud üks suur lepp, mille all inimesed käinud abi otsimas. Puule kurdeti oma häda ja küsiti nõu. Naisevõtu puhul, näiteks . (Vt: http://www.maavald.ee/maausk).

Väkra allikad asuvad serval pea et ühel joonel soo serval: Anni allikad, Lutsuallikas, Silmaallikas ja Kiviallikas. Karjamaa ja soolappide vahelisse metstriipu jäävad kuulsad terviseallikad Lutsu allikas ja Silmaallikas. Nendel allikatel olevat käidud ka naaberkihelkondadest ja kaugemaltki. Lutsuallikast toodi silmade ravimiseks (haigete silmade pesemiseks) vett laupäeva, pühapäeva, eriti aga neljapäeva õhtuti. Raviva vee eest toodi ohvriks enamasti münte.

Allikad olid enne kuivendustöid veerohked. Arvi Liigi sõnutsi, kevadeti lausa „pressis vesi allikatest välja, allikatel oli nagu torn peal”. Lutsu allika ümber valas Kaarel Kadak betoonist krae (Arvi Liik). Nüüdseks on Lutsuallikas tänu kuivendustöödele peaaegu kuivanud. Kiviallikas asub soo servas Väkra siloaugu taga. Veerohke allikas, vesi voolab sookraavi. Teadaolevates rahvapärimustes Kiviallikas ei kajastu.

Anni allikad on kõige veerohkemad allikad tänases Valjala vallas. Nime on allikad saanud Anni talu järgi, mille maadel nad on. Allikad on metsa alla põnevaid käike uuristanud, neist saab alguse Väkra oja, mis juhib Anni allikate vee Koigi järvedeni. Kevadeti on Anni allikad eriti võimsad, vesi keeb mürinal maapinnale. Võimalik, et siin on tegemist ka karstinähtusega, sest Arvi Liigi ütluse järgi on allikatest keenud üles ka liiva ja kruusa.