Kirikuaed.

Esimene laibamatuste kalmistu asus Valjala kiriku aias. 1974.-1975.aastal uuris seda arheoloog J.Selirand, kes avas 3 vanemat panustega hauda, millest leitud vanim luustik dateeriti 12.sajandisse. See luustik asus põhjapoolse külgportaali ees ning paiknes hauas suunaga lõunast põhja, mis on ristiusu tavadele võõras. Kolm ülejäänud skeletti paiknesid kirikuga rööbiti suunaga idast läände vastasid kristlikule matusetraditsioonile. J. Seliranna arvates võib Valjala kiriku aed olla kolme-neljakordselt üle maetud. Kuigi kirikuaia näol on tegemist muistse nekropoliga,ei ole seal säilinud hauaplaate. Tõenäoliselt kasutati neid torni ehitusel, sest torni kolmanda korruse müüritises leidub hulgaliselt vanade reljeefse dekooriga hauaplaatide fragmente.

Vana surnuaed.

Kihelkonna tähtsamad võimukandjad ja kirikuõpetajad maeti kiriku põranda alla.1772.aastal andis Venemaa keisrinna Katariina II välja ukaasi, mis keelas matmise kirikutesse ja kirikuaedadesse. Ukaasiga püüti parandada kirikute sanitaarset olukorda. Saaremaal hakati seda korraldust täitma aastal 1773, mil rajati uus kalmistu kirikust 300 meetri kaugusele.

Esimese matusega kaasnes aga halenaljakas lugu. Lööne mõisahärra Herman Gustav von Weymarn (1717 – 1771), kes Saaremaa rüütelkonna esindajana osales ukaasi eelnõu ettevalmistamisel, suri enne seaduse jõustumist ja maeti Valjala kiriku põranda alla Lööne mõisa hauakambrisse. Paraku olid aga tema auväärsed säilmed esimesed, mis vastsele kalmistule ümber maeti.

Selle kalmistu kasutusiga jäi aga üsna lühikeseks, sest eelpool mainitud ukaasis oli nõue, et kalmistu pidi kirikust vähemalt ühe versta kaugusel asuma. Nii rajati 1839.aastal Valjalga järjekordne surnuaed, mis on kasutusel tänini. Kohalikud mõisnikud ei võtnud aga uut rahupaika omaks ja hakkasid oma kadunukesi Kudjape kalmistule matma.

Vanas surnuaias olid kabelid , mille varemed praegugi nähtavad, need kuulusid Lööne ja Sassi mõisnike perekondadele. Mõisnikud maeti kabelitesse või krüpthaudadesse.

Eriliselt kaunis ja suursugune oli Valjala kirikuõpetajate perekond Schmidti hauaplatsi tähistanud klassitsistlik sammas, millest praeguseks on säilinud vaid tükid.1947.aasta ühel suvisel pühapäevahommikul hävitasid kohalikud komnoored toonase partorgi juhtimisel suurte haamrite ja kangidega “vaenuliku kultuuri” ohtlikud mälestusmärgid: aadlike hauasambad, ristid ja krüptid, mille tükke on praegugi näha.1970.aastate algupoolel rajati vanale surnuaiale palliplatsid.

Sügisel 2001 avati Heinrich Männa eestvedamisel perekond Schmidtide mälestuseks uus hauasammas.